Teatud „megaüritused“ toimivad säravate lavade, maailma kardispordi „vitriinnäitustena“. See pole kindlasti negatiivne aspekt, kuid me ei usu, et sellest piisab meie spordiala tegelikuks arenguks.
M. Voltini poolt
Avaldasime samas virtuaaltoa ajakirja numbris huvitava intervjuu Giancarlo Tininiga (nagu ikka), kus mainisin teemat, mida tahan uurida ja laiendada ning mille kohta soovin ka lugejate kommentaare kuulda. Tegelikult on muuhulgas arutelusid Brasiilias toimuva maailmameistrivõistluste üle, mis on „tipptasemel“ sündmus ja peaks aitama meie spordiala kogu maailmas reklaamida: „show“, et tutvustada kardisõitu „laiskatele“ või „teadmatutele“ (aga ka tavalistele mootorifännidele) ja selle helgemate külgede demonstratsioon. Nagu CRG ülemus aga õigesti märkis, ei saa me kõike sellega piirata: sarnaste projektide toetamiseks on vaja rohkem.
Seega hakkasin mõtlema, et me piirdume sageli lihtsa välimuse ja välimusega ega uuri muid küsimusi põhjalikult. Üldiselt ei puudu kardispordil hästi organiseeritud üritused. Vastupidi: lisaks FIA maailmatasemel ja mandriüritustele on palju teisi rahvusvahelise väärtusega üritusi Euroopast Ameerika Ühendriikideni, WSK sarjast skusani ja seejärel magtini, mis on esimesed sündmused, mis inimeste teadvusse tulevad. Aga kui sa tõesti tahad otsida (ja saada) kardisõidu tõelist reklaamimist, siis see pole veel kõik. See kontseptsioon tähendab meie spordiala levikut ja kasvu nii kvantiteedi kui ka kuvandi osas.
POSITIIVNE GLOBALISM
Enne kui tekib arusaamatusi, tuleb üks asi selgeks teha: ma ei ole Brasiilia maailmamängu vastu. Üldiselt on see riik andnud (ja annab siiani) suure panuse globaalsesse motospordisse ning senna suure fännina ei saa ma seda fakti kindlasti kergesti unustada. Võib-olla on Massa FIA kardispordimeeskonna esimehena pisut natsionalistliku meeleolu küüsis, kuid ma ei arva ikkagi, et selles tegevuses oleks midagi valet ega taunitavat. Vastupidi, minu arvates on lühinägelik ja kahjulik piirata tippvõistluste, nagu OK ja KZ maailmameistrivõistlused, toimumist ainult Euroopas, isegi kui see on tootjatele mugav. Tegelikult pole juhus, et tootjad nagu Rotax, kelle juhid vaatavad alati tulevikku ega ole mõjutatud traditsiooniliste kardisõidu halbadest harjumustest, otsustasid finaali toimumiskohaks valida Euroopa ja teise koha väljaspool vana maailma. See valik on toonud sarjale au ja prestiiži ning andnud sellele tõelise globaalse maitse.
Probleem on selles, et ei piisa ainult otsusest korraldada võistlus väljaspool Euroopat või igal juhul, kui muud võistlust pole, ei piisa otsusest korraldada prestiižne „näitusvõistlus“. See muudaks korraldajate ja osalejate tohutud majanduslikud ja sportlikud pingutused peaaegu kasutuks. Seega vajame midagi, mis võimaldaks meil neid säravaid ja glamuurseid sündmusi otsustavamalt esile tõsta, selle asemel, et kõik lõpetaks auhinnatseremoonia hetkel poodiumil.
NÕUTAV JÄRELKONTROLL
Ilmselgelt mõõdab TiNi tootja vaatenurgast probleemi turu ja ettevõtte vaatenurgast. See pole vulgaarne parameeter, sest spordi seisukohast on see veel üks viis meie spordialade populaarsuse või osakaalu kvantifitseerimiseks, mis kõik on: rohkem harrastajaid, seega rohkem võidusõiduradasid, rohkem võidusõite, rohkem professionaale (mehaanikud, tuunijad, edasimüüjad jne), rohkem kardisõidu müüki jne, ja selle tulemusena, nagu me juba teistel kordadel kirjutanud oleme, aitab see järelturul neid, kes on vähem altid või lihtsalt kahtlustavad kardisõiduga alustama ja seda edasi arendama. Heas ringis, kui see kord käima läheb, toob see ainult kasu.
Aga me peame endalt küsima, mis juhtub, kui fänni tõmbavad need prestiižsed mängud (televisioonis või päriselus) ligi. Paralleelselt kaubanduskeskuse vaateakendega aitavad need vaateaknad kliente ligi meelitada, aga poodi sisenedes peavad nad leidma midagi huvitavat ja sobivat, olgu see siis kasutuse või hinna poolest; vastasel juhul lahkuvad nad ja (mis kõige tähtsam) nad ei tule enam kunagi tagasi. Ja kui fänni tõmbavad need "näidisvõistlused" ja ta üritab aru saada, kuidas ta saab jäljendada äsja nähtud auto "kangelast", siis kahjuks enamasti põrkab ta vastu seina. Või õigemini, jätkates paralleelselt poega sõitmist, leiab ta müügimehe, kes pakub kahte valikut: kena, aga kättesaamatu eseme või saadaoleva, aga mitte põneva eseme, ilma pooliku kaaluta ja võimalusega teha ka teisi valikuid. See juhtub nendega, kes on valmis kardisõiduga alustama ja pakuvad kahte olukorda: võidusõit "liialdatud" FIA standarditele vastavate kardisõiduga või kestvussõidu ja liisimisega, mis on vähesed ja haruldased alternatiivid. Sest spordi ja majanduslikust vaatepunktist on isegi bränditrofeed nüüd väga äärmuslikud (väheste eranditega).
Kui entusiasti köidavad teatud „näidisvõistlused“ ja ta püüab mõista, kuidas jäljendada „kangelasi“, keda ta just nägi võidusõidul, leiab ta vaid kaks alternatiivi: imelised, kuid kättesaamatud FIA standarditele vastavad kartid või ligipääsetavad, kuid vähem põnevad rendiautod, ilma pooleta.
MITTE AINULT JUUNIOR
Pole juhus, et intervjuus, mis andis neile kõrvalepõigetele alguse, toob Tinini ise välja kategooria (või mitme) puudumise, mis ületaks tohutu lõhe neljataktiliste rendikartide ja FIA „maailmameistrivõistluste tasemel“ kartide vahel. Midagi, mis oleks majanduslikult taskukohasem, kuid samas vastuvõetavast jõudlusest loobumata: lõppkokkuvõttes tahaksid kõik võistelda Vormel 1-ga, aga me oleme „rahul“ (niiöelda) ka GT3-dega...
Kardisõidu maailmameistrivõistluste korraldamine väljaspool Euroopat reklaami eesmärgil pole midagi uut: juba 1986. aastal, kui 100cc klassid veel võistlesid, tehti välisreis USA-sse Jacksonville'i, et reklaamida „Cik-stiilis“ kardisõitu. Seejärel toimusid muudki sündmused, näiteks Córdobas (Argentiinas) 1994. aastal ja teised üritused Charlottes.
Ilu – ja kummaline küll – seisneb selles, et kardisõidukites on palju lihtsamaid ja vähem võimsaid mootoreid: näiteks Rotax 125 Junior Max on täiesti usaldusväärne, vähese hooldusega, 23 hobujõuline mootor, millel pole isegi keerulisi väljalaskeklappe. Kuid sama põhimõtet saab rakendada ka vana KF3 puhul. Lisaks sügavalt juurdunud harjumuste arutamisele, millest on raske lahti saada, peavad inimesed lootma, et seda tüüpi mootor sobib ainult noortele juhtidele. Aga miks, miks? Need mootorid sobivad kardisõitudeks, aga ka üle 14-aastastele (võib-olla isegi 20-aastastele...). Nad tahavad ikkagi põnevat lõbu, aga mitte liiga karmilt. Need, kes esmaspäeval töötavad, ei saa esmaspäeval kurnatuna tagasi tulla. Lisaks kõigile aruteludele sõidukihalduse ja majandusliku pühendumuse üle on seda tänapäeval üha enam tunda.
SEE POLE VANUSE KÜSIMUS
See on vaid üks paljudest võimalikest ideedest, mis võivad viia ideeni, kuidas suurendada kardisõidu levikut ja harjutamist, vabaneda mõnest liiga jäigast plaanist ja järgida rangelt seda, mida me nimetame „show-võistluseks“. See on kategooria kõigile, ilma kindla vanusepiiranguta, kuid loodud tüsistuste ja ebaproportsionaalsete kulude vältimiseks. CRG patroon ütles ka, et see võib olla ka „sillaks“ FIA võidusõidule nendes riikides, kus erinevatel põhjustel on autospordil raskem järele jõuda või juurduda. Võib-olla on olemas ilus rahvusvaheline üksikfinaal nimega FIA... Kas te ei arva, et fännil oleks lihtsam leida soovi, aega ja raha silmapaistval võistlusel vaid kord aastas, kui kategooria oleks tõhus ja tema jaoks „kohandatud“? Tegelikult, kui me mõtleme hoolikalt, ilma eelarvamusteta, kas on tõesti olemas sarnane arutluskäik, täiustused ja edukas Rotaxi väljakutse? Taas kord on Austria ettevõtete ettenägelikkus vaid üks näide.
Olgem ausad: see on vaid üks paljudest võimalikest ideedest, kuidas tagada, et sellised olulised sündmused nagu Brasiilias ette nähtud ei osutuks isoleerituks ja iseenesest eesmärgiks, vaid võiksid olla sädemeks millelegi positiivsele järgnevale.
Mida te arvate? Ja mis kõige tähtsam, kas teil on veel mingeid ettepanekuid silmapiiril?
Artikkel on loodud koostöösVroom Karting ajakiri.
Postituse aeg: 22. veebruar 2021